„Aeg-ajalt teadvustan endale, et mõni hetk ei ole purki panemiseks vaid lihtsalt olemiseks. Olen ja naudin.”
Läksin reisile uhkele maale, uhkesse linna ja selle linna uhkesse kirikusse. See kõik mida nägin on nii suurepärane, et märkamatult libises taskust telefon ja justkui autopiloodil tegin sellest pühakojast kolmkümmend pilti, et siis hiljem mäletaksin, kus käisin. Klõpsasin pilte kirikutornist, altarimaalist, eeskojast, kuldsest ristilöödud Jeesuse kujust ja (oh) loomulikult vitraažidest.
Läks aega mööda, telefoni mälu oli saanud täis ja tuli hakata tarbetud pilte kustutama. Avastasin siis mingid pildid kirikust ja katsusin meenutada milline kirik see oli. Kas see oli Lätis, Prantsusmaal, Saksamaal või Hollandis? Oli see 17. või 20. sajandist? Missuguse preestri hauaplaadist kiriku hallil põrandal on tehtud neli udust pilti? Kas pole tobe? Tegin pilte, et ei unustaks ja veidi aega hiljem ei mäleta isegi, milline kirik see nendest lugematutest oli. Mäletan ainult ohhi ja ahhi ja oi kus mu telefon on, ma pean pilti ka tegema. Sama lugu on päikseloojangute, lõunasöökide, kassipoegade ja muude imetoredate kogemustega, millest pilti tehes unustame seda kogeda. Jäävad vaid mingid ähmased, ärevad emotsioonid hirmust, et kuidas ometi ma kõik selle ilu saaks ära tarbida.
Kui olin noorem ja see pildistamishullus mind tabas, lasin sellel äreval tundel end kanda ja tegin pilte nii et mustas. Vahet pole, kas sain läbimärjaks või nägin ilutulestikku läbi tillukese telefoniekraani. Peaasi, et sain suurepärase jäädvustuse teistele näitamiseks või hiljem meenutamiseks. Hirmus tung ilu kuidagi ära kasutada, purki panna ja kaas kõvasti kinni keerata pulbitses mu sees. Pulbitseb siiamaani. Vahe on selles, et pildistamise janust olen umbes poole jagu võitu saanud, kuid see on asendunud uue ja hullemaga. Tahaks hirmsasti kõike maalida.
Olen mõelnud, et tegelikult on selline maailmanägemine natuke nagu supervõime ka. Kõndisin kevadel Tartu Ülejõe pargis ja nägin kõike enda ümber nagu see oleks olnud maalitud. Puulehed olid nii rohelised, et tegid silmadele haiget, taevas oli sinisem kui ühestki värvutuubist välja saaks pigistada. Sellegipoolest on see väsitav otsida igas ilusas hetkes ideaalset kuldlõiget ja nurka, kust valgus langeks just õigesti. Eriti hulluks läheb asi siis, kui pärast seda ilu maalides ei tule see välja nii nagu ma oma mällu kinnistunud pildilt näen. Tekib äng: ma ei saanudki seda purki pista! Aga oh, kui raske on kirjeldada seda rõõmu, kui maal tuleb just selline, nagu tahan. Või kui tuleb veel paremgi, kui ette suutsin kujutada!
Hiljuti olen otsustanud, et vabastan ennast sellest tunnete nõiaringist. Aeg-ajalt teadvustan endale, et mõni hetk ei ole purki panemiseks vaid lihtsalt olemiseks. Olen ja naudin. Ja teate mis? Mäletan neid hetki palju erksamalt ja rikkamalt. Ei väida, et piltide tegemine on täiesti kurjast. Sugugi mitte. Ka selles on oma võlu, et meil on võimalus hetki tulevikku kaasa võtta. Eriti väärtuslikud on pildid lähedastest inimestest ja koosveedetud ajast. Siiski, tuleb valida momente, mil laseme sellest ilu ja kogemise tarbimishullusest lahti ja naudime live’is. Võibolla üks või kaks pilti. Neid on ikka tagantjärele tore vaadata. Aga niisama ilusad päikseloojangud ja kirikud jätkem sinnapaika. Google hoolitseb selle eest, et ka need meil vajadusel olemas oleks ja tänu sellele meie unikaalsed kogemused segamatult kogetud saaks. Maalimise osas aga paraku see haigus mulle jääb. Mis seal parata, keegi pole ideaalne.
Vaata veel mõtisklusi siit.