Puuoksad kasvavad näiliselt ühte suunda ja hargnevad sihikindlalt taeva poole, aga silmale mõjub joonistatud puu tõetruum, kui kasvõi üks oks on pisut kõrvale kaldunud ülejäänud võra näiliselt ideaalsest mustrist.

Mulle meeldivad kõverad ninad

Mulle meeldib, kui on üks silm teisest kõrgem

Mulle meeldivad puseriti hambad

Ja meeldivad ka ebatavalised lõuad

Kas oled tähele pannud

Kui ilusad on kondised sõrmed 

Ilma maniküüri ega ühegi ehteta

Nii värskelt rõõsa ja roosa

On sporti teinud inimese nägu

Tema niiskelt säravad silmad

On kenad nende kujust hoolimata

Mulle meeldivad väljaulatuvad kõrvad

Mulle meeldib pigimust või tontvalge nahatoon

Mulle meeldivad kahused juuksed

Ja meeldivad ka sünnimärgid näol

On midagi müstilist ja köitvat

Kui nina “ei sobi näoga”

Või kui iirised on nii üdini tumepruunid

Et lekivad silmavalgele

Ma olen tüdinud sellest

Et neid nähakse veana

Mul on kahju sellest

Et ebatäiuslikkust põlatakse

Ei tohi keegi neid “vigu” muuta

Sest just need teevad meid meeldejäävaks

Ainulaadseks, erakordseks

Imetlen erilisi inimesi

Kes oskavad võimendada oma erilist ilu

Sest näost ja kehast on näha meie perede ajalugu

Ajalugu armumisest just nendesse erilistesse asjadesse

Põlvkond peale põlvkonda

Vaata veel mõtisklusi siit.

The post Ood ebatäiuslikkusele appeared first on Katariina Leets.

„Olen aru saanud ja leppinud, et olen õnnelik ainult siis, kui kunst on põimunud mu ellu nagu vääntaim kivimüüri pragudesse.”

12. veebruarist kuni 27. märtsini 2024 oli Viljandi Linnagaleriis üleval minu teine näitus “Perspektiiv – noore kuntsniku teekond”. Näituse fookus polnud eelkõige minul kui kunstnikul, vaid eesmärk oli näidata arengu teekonna olulisust. Järgnevast postitusest saad lugeda näitusetekste, mis ühes mu maalidega näitusesaali seinadel rippusid.

Avasõnad

“Perspektiiv – noore kunstniku teekond” on läbilõige minu loomingust lapsepõlvest tänaseni. Näituse eesmärk on näidata pigem arengut. Kunstniku looming on igiarenev ja tihedalt seotud elusündmustega: kuidas olen end värvidega väljendanud lapse, teismelise ja noore täiskasvanuna. Toon välja hetked, mil hakkasin kunsti alles siduma enda identiteediga, millal juba julgesin nimetada end kunstnikuks.

Tahan olla selle näitusega toeks teistele arenevatele kunstnikele. Olgu nad ükskõik millises eluetapis. Kuigi mina leidsin oma armastuse kunsti vastu varakult, siis tahan julgustada ka neid, kes avastavad selle hiljem. Mulle pole võõras valehäbi, mis vaevab mõnikord kunstnikke ja on visa kaduma. Tunne, et sa ei kuulu kommuuni, ükskõik kui kaua ja süvenenult sa oma loominguga tegeled. Et teised samal alal tegutsejad on enamat kui sina. Tegelikult on asi eneseusus. Kui sina usud, et sa kuulud, siis usuvad ka teised.

Avastasin enda jaoks värvide võlumaa juba lapsena. Lasteaiaealisena vedas ema mind kaasa kunstilaagritesse ja -ringidesse. Seal tekkisid loomisest mu esimesed soojad mälestused, mis tänaseni kindla vundamendina armastust kunsti vastu üleval hoiavad. Olen oma emale tänulik! 1.- 11. klassini õppisin Viljandi Huvikooli kunstiringis. Paar esimest aastat Helle Käosaare käe all ja edaspidi oli mu teejuhiks Merike Kiivit. Tänan Merikest, kes õpetas mulle selgeks kunsti alustalad ning oli seejuures väga paindlik, et saaksin areneda omas tempos!

Alates 2020.aastast on mu peamiseks meediumiks olnud õlivärvid. Hetkel õpin Tartu Ülikoolis ettevõttemajandust ning töötan Tartu Kunstimuuseumis, kus olen iga päev kunsti keskel.

“Takepära pusiam”

2008.aasta suvel, kui olin 4-aastane, võttis ema mind endaga kaasa kunstilaagrisse Taageperasse. See oli tegelikult täiskasvanute ja noorukite laager, teisi minuealiseid seal polnud. Sellest laagrist on mul üksikud, aga väga ilusad mälupildid. Päevad olid soojad ja avastada oli palju. Olin väga energiline laps ja sain riielda, et vanemaid õpilasi alatasa tüütan. Selles eas ma pidasin kunsti vaid ajaviiteks. Rohkem meeldisid mulle meeleolu ja inimesed.

Õnneks oli laagris tegevust ka peale tüütamise. Käisime emaga looduses seiklemas ja joonistasime koos sealseid Mulgimaa imekauneid vaateid. Tegin püüdlikult samu motiive, mis temagi: Taagepera lossi, tiigisilma, maju ja loodust. Ühel hetkel köitis miskipärast maaliliste vaadete kõrval mu tähelepanu väike hall Taagepera bussipeatuse putka. Joonistuse alla kirjutasin püüdlikult “takepära pusiam”. See on üks vähestest piltidest, mis tänaseks selle laagri töödest alles on. Tore, et pidasin vajalikuks jäädvustada midagi nii asist. See pilt paistab mu toonaste piltide seast seetõttu kahtlemata välja.

“Toonekurg”

Läksin 1. klassis Viljandi Huvikooli kunstiringi. Siis sai koolis minust see tüdruk, kes kunsti teeb ja joonistada oskab. Sellest sai minu olemise viis. Joonistasin alatasa nii kodus, peale tunde kui ka tundide ajal. Mul oli kaks mitmekorruselist pinalit täis pliiatseid, vildikaid ja harilikke. Kui õpetaja Marika Illison minu omaloomingut klassi seintele riputas, siis pidin õnnest ja uhkusest lõhki minema. Eriti äge oli, kui ainult minu tööd seal rippusid.

Kuna olin hirmus jutupaunik, siis tõsteti mind nelja aasta jooksul istuma väga paljude erinevate õpilaste kõrvale lootuses, et ma mõnes kohas veidi taltsam olen. Viimaks, peale lugematuid pinginaabrivahetusi, jõudsin kõige tagumisse ritta ühe vaikse, aga krutskeid täis poisi kõrvale. Temaga suurt juttu polnud, seega sinna pinki ma istuma jäingi. Seal sündis “Toonekurg”. See riputati seinale üles nagu ikka. Toonekure silm oli inspireeritud, kui mitte öelda plagiaat mu sõbranna joonistusstiilist. See mind absoluutselt ei kõigutanud ega häirinud see ka mu sõbrannat. Jagasime seda originaalsust õilsalt.

Ühel päeval nägin, et mu pinginaaber joonistab toonekurge, mis oli kahtlaselt minu omaga sarnane. Lausa identne. Ta sai õpetajalt kiita ning see riputati üles. “Plagiaat!” karjusin ma mõttes.

Kunstiõpe

Kuna Viljandi Huvikool oli lähedal mu põhikoolile, siis pandi mind 7-aastasena kunstiringi. Esimest korda kunstiklassi astudes rabas mind see, kui palju värviplekke on põrandal, toolidel, laudadel, seintel ja isegi laes. See köitis mind. Samal ajal, kui isa vestles õpetajaga, püüdsin ma ette kujutada iga pleki tekkeviisi. Millises huvitavas meeleseisundis võis see inimene olla, kes nii lennukalt tegutses.

7. klassi alguseks olid kõik minuealised sõbrannad kunstiringist muude hobide juurde siirdunud. Jäin üksi. Vahel oli kahju küll, aga leidsin oma heameeleks, et palju kergem oli keskenduda tööle, kui polnud kellegagi juttu ajada. Põhikoolis oli mul  ka muid huvitegevusi. Selleks, et kunsti tihedasse graafikusse sobitada, oli õpetaja Merike nii vastutulelik, et lubas mul tööd teha väljaspool tavatunde ja hilisõhtuni välja, kui ma soovisin. Siiski, oli ühel hetkel vaja teha valik võrkpallitrenni ja kunstiringi vahel. Mõlemat polnud enam võimalik. Valisin kunsti pikemalt mõtlemata. Kunst oli saanud minust nii suureks osaks, et loobumisel oleks see tüki küljest rebinud. Mul on ütlemata hea meel, et ma nii otsustasin.

Kunstiringis tutvusin erinevate materjalide, tehnikate ja stiilidega, õppisin tajuma värvi ja vormi. Tundsin tohutut toetust oma õpetajalt, kes sundis mind avardama oma kujutlusvõimet ja parandama tehnikaid. Kohati ajas isegi närvi, et pidin ennast suruma kaugemale. Tahaks ju jääda mugavaks. Sel ajal valmis enamik mu teosed klassiruumis, kodus tegin vähe. Kunstiklass lõhnas värvi ja meisterdamismaterjalide järele. See oli ruum mõeldud ainult loomiseks. Tundsin ennast nagu kala vees.

“Sirutus”

Kunstiringiõpetaja andis ülesandeks teha omaloominguline töö Gustav Klimpti maalide ainetel, kasutades sarnaseid värve, kujundeid ja elemente. See oli esimene kord, kui tutvusin Klimpti töödega. Olin väga inspireeritud, sest kuld on mind alati kõnetanud. Nägin selles tohutut potentsiaali. Ideed hakkasid hoogsalt lendama ja panin oma peas kollaažina kokku vapustava teose. Haarasin pliiatsi ja kavandasin selle paberile. Tulemus oli täiesti kohutav! Figuuril polnud enam mingit liikumist ja kuld oli samuti tuhmunud.

Lootsin, et värvidega suudan teha rohkemat kui harilikuga. Kui õpetaja oli kavandi heaks kiitnud, hakkasin akrüülvärvidega lõuendile maalima. Püüdsin tuua ellu seda, mis oli minu peas, aga tulutult. Töö jäi lamedaks ja ma ei saanud aru, mida ma selle parandamiseks tegema pean. Õpetaja tõi välja mõned kohad, mille kallal töötada, aga oma eesmärki ma ikka täita ei suutnud. Pärast töö lõpetamist ei tahtnud ma seda isegi vaadata. Häbi oli.

Nüüd maali vaadates paistab see igati väärikas 7. klassi tüdruku püüdlus, aga mäletan seda ängi protsessi juures. Mõistan praegugi seda ärritust, kui puuduvad oskused ellu viia ideed, mis peas on nii grandioosne. Seetõttu pean lugu baasõppest, kus õpetatakse ka klassikalist kunsti. Nii saavad selgeks põhitõed, mille abil teostada ükskõik mida, mis pähe tuleb. Kunst on elukestev õpe.

Iseseisvuse algus

2020.aastal, pandeemia ajal polnud mul enam võimalik kunstiringis käia. Vahetult enne oli õpetaja mulle tutvustanud õlivärve. Ma armusin esimesest pintslitõmbest. Suutmata oodata, mil uuesti kunstiklassi pääsen, otsustasin omapäi proovida. Alustasin täitsa nullist. Õlivärvide tohutud võimalused tekitasid palju elevust. Esialgu polnud mul isegi ruumi maalimisasjade jaoks, aga üsna pea hõivas ateljee poole mu toast.

Hakkasin katsetama toonide, motiivide, stiilide, vahendite, lõuendi suuruste ja ideedega. Iga tööga, mille lõpetasin, kasvas enesekindlus, aga ka janu järgmise sammu järele. Lõin Instagramis kunstiteemalise konto (@kleetskunst), kus jäädvustasin oma arengut ja sain seda jagada teistega. Sotsiaalmeediast leidsin palju erinevaid loojaid, kes avardasid mu silmaringi. Niivõrd palju erinevaid viise ja nišše olid andekad inimesed välja mõelnud. Imetlesin neid, kes olid leidnud oma stiili, millega eristuda. Pingutasin kõvasti, et leida enda oma ja kadestasin neid, kellel see juba oli…

Tol perioodil sain ma oma esimesed tellimustööd. Alguses olid tellijad pereliikmed, siis tuttavad ja viimaks päris võõrad. See tundus mulle uskumatu, et keegi minu loomingut tahta võiks, veel vähem selle eest maksta. Võitlesin oma tagasihoidlikkusega ning võtsin arenemise eesmärgil vastu kõik tellimustööd ja ettepanekud. Seda pean oma kunstikukarjääri alguseks, kuid kõigest hoolimata kunstnikuks ma end veel pidada ei julgenud.

Noor täiskasvanu

Iseseisev elu algas ülikooli  ja Tartusse kolimisega. Kõrgkooli esimene poolaasta oli kõige pikem periood mu elus, kus ma kunstiga peaaegu ei tegelenudki, sest polnud aega ega kohta, et õlivärvidega mässata ja miski muu ka ei inspireerinud. Kaalusin mõtet, et ehk oli kirg kunsti vastu pelgalt faas ja nüüd on aeg mujale liikuda. Küll ma eksisin. Taipasin peale poolt aastat, et närbusin sisemiselt. Mul oli lihtsalt vaja seda. Ma ei saanud ilma olla.

Esialgu polnud ateljeed, eluruumid olid selleks liiga kitsad. Võtsin maalikursuse Pallase kunstikoolist. Oluliseks said kursusekaaslased. Mõistsin, et arenen palju kiiremini, kui maalin teistega koos. Tänu tekkinud kontaktidele leidsin lõpuks ka päris oma tillukese ateljee. Hakkasime seda sõbrannaga koos üürima. See oli täitunud unistus.

Ateljees isekeskis maalida oli mõnus. Hakkas vähehaaval kujunema mulle omane stiil. Siiski tundsin puudust inspireerivast seltskonnast, koos maalimisest. Leidsime tee Konrad Mägi Ateljeesse. Mul polnud aimugi, mis mind ees ootab. Eeldasin järjekordset natüürmorti. Ruumi jalutas hoopis elus modell. Vaimustusin inimese natuurist maalimisest, värvid voolasid iseenesest lõuendile. Kahte korda samasse jõkke astuda ei saa. Tagasiteed ei ole, saab minna ainult edasi. Saab olema põnev rännak.

Lõpusõna

Ma ei tea veel, kuhu ma teel olen. Võtan ühe maali korraga. Küll aga olen ma nüüd kindel, et kunst saab olema osa sellest rännakust igal juhul. Ja see on rahustav teadmine.

Millegipärast üritasin pikalt vastu vaielda ja end veenda, et kunst on mu elus midagi kõrvalist. Olen aru saanud ja leppinud, et olen õnnelik ainult siis, kui kunst on põimunud mu ellu nagu vääntaim kivimüüri pragudesse. Kunst käib minuga alati kaasas, muudab halli argipäeva taas värviliseks. Tööna ei soovi ma siiski oma loomingut võtta, sest see rööviks asjast kogu mõnu. Tahan, et ateljeest jääks koht, kuhu põgeneda.

Olen pikalt järele mõelnud, mida tähendab olla kunstnik. Kunstnik on igaüks, kes loob. See, kas ta tööd on hinnatud ka teiste poolt, on iseasi ja tegelikult ebaoluline. Mul on hea meel tõdeda, et ma ei karda enam end nimetada kunstnikuks.

Ma loodan, kallis lugeja, et Sa võtsid midagi mu kulgemisest enda jaoks kaasa. Pole olemas algust ega lõppu. On teekond.  See loeb. Tahan inspireerida Sind otsima enda jaoks midagi, mis niisamuti hingele pai teeb. Aitäh, et süvenesid hetkeks minu teekonda!

Vaata veel minu näituste kohta siit.

Vaata veel mõtisklusi siit.

The post Näitus “Perspektiiv – noore kunstniku teekond” appeared first on Katariina Leets.

„Aeg-ajalt teadvustan endale, et mõni hetk ei ole purki panemiseks vaid lihtsalt olemiseks. Olen ja naudin.”

Läksin reisile uhkele maale, uhkesse linna ja selle linna uhkesse kirikusse. See kõik mida nägin on nii suurepärane, et märkamatult libises taskust telefon ja justkui autopiloodil tegin sellest pühakojast kolmkümmend pilti, et siis hiljem mäletaksin, kus käisin. Klõpsasin pilte kirikutornist, altarimaalist, eeskojast, kuldsest ristilöödud Jeesuse kujust ja (oh) loomulikult vitraažidest.

Läks aega mööda, telefoni mälu oli saanud täis ja tuli hakata tarbetud pilte kustutama. Avastasin siis mingid pildid kirikust ja katsusin meenutada milline kirik see oli. Kas see oli Lätis, Prantsusmaal, Saksamaal või Hollandis? Oli see 17. või 20. sajandist? Missuguse preestri hauaplaadist kiriku hallil põrandal on tehtud neli udust pilti? Kas pole tobe? Tegin pilte, et ei unustaks ja veidi aega hiljem ei mäleta isegi, milline kirik see nendest lugematutest oli. Mäletan ainult ohhi ja ahhi ja oi kus mu telefon on, ma pean pilti ka tegema. Sama lugu on päikseloojangute, lõunasöökide, kassipoegade ja muude imetoredate kogemustega, millest pilti tehes unustame seda kogeda. Jäävad vaid mingid ähmased, ärevad emotsioonid hirmust, et kuidas ometi ma kõik selle ilu saaks ära tarbida. 

Kui olin noorem ja see pildistamishullus mind tabas, lasin sellel äreval tundel end kanda ja tegin pilte nii et mustas. Vahet pole, kas sain läbimärjaks või nägin ilutulestikku läbi tillukese telefoniekraani. Peaasi, et sain suurepärase jäädvustuse teistele näitamiseks või hiljem meenutamiseks. Hirmus tung ilu kuidagi ära kasutada, purki panna ja kaas kõvasti kinni keerata pulbitses mu sees. Pulbitseb siiamaani. Vahe on selles, et pildistamise janust olen umbes poole jagu võitu saanud, kuid see on asendunud uue ja hullemaga. Tahaks hirmsasti kõike maalida. 

Olen mõelnud, et tegelikult on selline maailmanägemine natuke nagu supervõime ka. Kõndisin kevadel Tartu Ülejõe pargis ja nägin kõike enda ümber nagu see oleks olnud maalitud. Puulehed olid nii rohelised, et tegid silmadele haiget, taevas oli sinisem kui ühestki värvutuubist välja saaks pigistada.  Sellegipoolest on see väsitav otsida igas ilusas hetkes ideaalset kuldlõiget ja nurka, kust valgus langeks just õigesti. Eriti hulluks läheb asi siis, kui pärast seda ilu maalides ei tule see välja nii nagu ma oma mällu kinnistunud pildilt näen. Tekib äng: ma ei saanudki seda purki pista! Aga oh, kui raske on kirjeldada seda rõõmu, kui maal tuleb just selline, nagu tahan. Või kui tuleb veel paremgi, kui ette suutsin kujutada!

Hiljuti olen otsustanud, et vabastan ennast sellest tunnete nõiaringist. Aeg-ajalt teadvustan endale, et mõni hetk ei ole purki panemiseks vaid lihtsalt olemiseks. Olen ja naudin. Ja teate mis? Mäletan neid hetki palju erksamalt ja rikkamalt. Ei väida, et piltide tegemine on täiesti kurjast. Sugugi mitte. Ka selles on oma võlu, et meil on võimalus hetki tulevikku kaasa võtta. Eriti väärtuslikud on pildid lähedastest inimestest ja koosveedetud ajast. Siiski, tuleb valida momente, mil laseme sellest ilu ja kogemise tarbimishullusest lahti ja naudime live’is. Võibolla üks või kaks pilti. Neid on ikka tagantjärele tore vaadata. Aga niisama ilusad päikseloojangud ja kirikud jätkem sinnapaika. Google hoolitseb selle eest, et ka need meil vajadusel olemas oleks ja tänu sellele meie unikaalsed kogemused segamatult kogetud saaks. Maalimise osas aga paraku see haigus mulle jääb. Mis seal parata, keegi pole ideaalne.

Vaata veel mõtisklusi siit.

The post Ärgem pistkem ilu purki appeared first on Katariina Leets.

„Sopase tiigisilma vaevutuntav lainetus päikesepaistelisel päeval, tüvemustrid tammekoorel, mida võiks uurima jäädagi, käelabalaiune veenire samblatortide vahel voolamas või üks Läänemere vahutav rohekas-hallikas laine.”

Mind inspireerib loodus. Loodus on allikas, mis ei ammendu iial, sest nagu see on igipõline on see ka igavesti muutuv ja arenev. Nii paljud kuulsad maalmeistrid on tulnud piirkondadest, kus lokkab fantastiline loodus. Prantsusmaalt Matisse, Renoir, Manet ja Monet. Itaaliast Botticelli, Rafael ja Casanova. Hollandist Van Goth, Rembrandt ja Vermeer. Selge on see, et ilusast loodusest neil oma kodumaal puudu ei jäänud ja kui jäi siis rändasid naabermaale, kus olid kõrgemad mäed, iidsemad metsad ja kollasemad põllud.

Aga Eesti ja meie kunstnikud nagu Köhler, Mägi või Laikmaa? Siinne kõrgeim mägi on rohkem nagu küngas, metsad harilikud ja põldude kollasus oleneb kapriissest Eesti ilmast. Seetõttu rändasid meie kunstnikud samuti mööda ilma ringi, et püüda majesteetlikumaid vaateid, kui siin oli saadaval. Ega ei saakski neid süüdistada. Kaua ikka lamedat maad jaksab maalida. Siiski, peatusid nad aegajalt ka kodus ning nende pinslitest tulid teosed tuttavast Eestist. Mõned neist püüdsid olla tegelikkusest suursugusemad ja mõned tabasid just seda Maarjamaa lihtsuse ilu. 

Võibolla on minussegi põlvkondade jagu Eesti verega imbunud lihtsuse armastus. Tänapäeval on vaja vaid internetti, et näha korraga vapustavaid päikeseloojanguid, pilvedesse kõrguvaid mägesid või mühisevaid koskesid. Ent mulle on hingelähedasemad väikesed ja lihtsakoelised asjad. Mida tagasihoidlikum, seda parem. Sopase tiigisilma vaevutuntav lainetus päikesepaistelisel päeval, tüvemustrid tammekoorel, mida võiks uurima jäädagi, sillerdav veenire samblatortide vahel voolamas või Läänemere vahutav rohekas-hallikas adruhaisune laine. Kuigi naudin reisimist ja imetlen paratamatult ka teiste maade loodust, siis oma loomingus taotlen eelkõige tuua välja Eestimaa ilu tema kõige lihtsamates, kuid minu jaoks erakordsetes motiivides ja värvides. Tahan luua neid teoseid endale ning teistele, kes liig kaua on viibinud linnades või välismaal. Nendele, kes igatsevad enda ümber seda lihtsakoelist rahulikku Eesti loodsust. Seetõttu soovin, et mu tööd ei jõuaks mitte ainult näitusesaalidesse, vaid kõikjale mujale: kohvikutesse, kodudesse, raamatukogudesse, koolidesse, poodidesse, kontoritesse – inimeste juurde, kes neid vajavad.

Vaata veel mõtisklusi siit.

The post Lihtsuse armastus appeared first on Katariina Leets.

„Vaatasin vett. Terve aeg vaatasin ja tunnetasin seda vett. Sain aru, mida tähendab, et meri on sõber.”

Olles läbinisti mulgiverd ja üles kasvanud Viljandimaal pole mul merega mingit erilist sidet ei vere ega ka lapsepõlve kaudu. Jätan praegu välja Pärnu ranna, mille ääres ikka pätakana rannapuhkusel käidud sai. Nende käikude ajal ei jäänud ma kunagi merd niisuguse pilguga vaatama, et mul jõuaks temaga mingi side tekkida. Lihtsalt oli tore ujuda nõrkemiseni, vedada jalgu üle voorilise merepõhja ja hiljem kiruda, et kõik kohad on liiva täis ka viis nädalat peale rannaskäiku.

Kui mul oleks valida, kas järv või meri, valiksin järve. Sellegipoolest leidsin sel suvel merest lohutust. Leidsin sellist lohutust, mida ei leia järvest, ojast ega jõest. Lained loksuvad rahulikult, siis koguvad hoogu ja tõusevad hoovuse mõjul kõrgemale, kõrgemale kuni viimaks tõmbab maa neid jälle enda poole ning suurest ehmatuses löövad vahule minu varvaste, pahkluude, säärte, põlvede ja kintsude vastu. Sügavamale ma sel päeval ei läinudki. Oleksin võinud. Ei tahtnud riideid märjaks teha. Oleks ka seda võinud, mis sellest ikka oleks olnud. Kõndisin madalas vees mööda rannaäärt kaua. Seekord ei imetlenud kaugusesse ulatuvat silmapiiri või kentsakaid kasvust kinni jäänud rannaäärseid mände nagu siiani rannas käies olin teinud. Vaatasin vett. Terve aeg vaatasin ja tunnetasin seda vett. Sain aru, mida tähendab, et meri on sõber. Tekkis uus side.

Oma pika jalutuskäigu järel leidsin pisut tuulevaiksema koha ning hakkasin seda kõike imelist pakkima A3 suurusesse õlimaali. Mind ei võlunud mere juures mitte ainult lainete rakulik takt ja nende jõulised, kindlameelsed, samas hellad löögid. Mind võlusid ka tema lugematud värvid, mida oli maalides nii raske püüda. Need muutusid, hajusid ja siis uuesti sügavnesid silme ees nii sujuvalt, et ei pannud tähelegi. Iga kord, kui tõstsin pilgu paberilt merele, oli selle värvipalett uuesti valguse mõjul muutunud. Frustreeriv. Üritasin nii väga neid püüda oma pintslile, aga tagantjärele on tunne, et just liigse pingutamise tõttu ma läbikukkusingi. Mu meri jäi lame, lahja ja nii kaugel sellest, mis oli mu silmade ees. Kahju.

Ehk ongi hea, kui mingid mälestused jäävad vaid siia, minu pähe ja Saaremaa randa. Võibolla peaksidki mõned asjad jääma ära kasutamata, purki panemata. Tuleks neil lasta olla seal, kus nad on, et oleks põhjust nende juurde naasta. Pärast seda suve pean mõtlema kauem, kui küsitakse, kas järv või meri.

Vaata veel mõtisklusi siit.

The post Meri või Minu Meri appeared first on Katariina Leets.