„Sopase tiigisilma vaevutuntav lainetus päikesepaistelisel päeval, tüvemustrid tammekoorel, mida võiks uurima jäädagi, käelabalaiune veenire samblatortide vahel voolamas või üks Läänemere vahutav rohekas-hallikas laine.”
Mind inspireerib loodus. Loodus on allikas, mis ei ammendu iial, sest nagu see on igipõline on see ka igavesti muutuv ja arenev. Nii paljud kuulsad maalmeistrid on tulnud piirkondadest, kus lokkab fantastiline loodus. Prantsusmaalt Matisse, Renoir, Manet ja Monet. Itaaliast Botticelli, Rafael ja Casanova. Hollandist Van Goth, Rembrandt ja Vermeer. Selge on see, et ilusast loodusest neil oma kodumaal puudu ei jäänud ja kui jäi siis rändasid naabermaale, kus olid kõrgemad mäed, iidsemad metsad ja kollasemad põllud.
Aga Eesti ja meie kunstnikud nagu Köhler, Mägi või Laikmaa? Siinne kõrgeim mägi on rohkem nagu küngas, metsad harilikud ja põldude kollasus oleneb kapriissest Eesti ilmast. Seetõttu rändasid meie kunstnikud samuti mööda ilma ringi, et püüda majesteetlikumaid vaateid, kui siin oli saadaval. Ega ei saakski neid süüdistada. Kaua ikka lamedat maad jaksab maalida. Siiski, peatusid nad aegajalt ka kodus ning nende pinslitest tulid teosed tuttavast Eestist. Mõned neist püüdsid olla tegelikkusest suursugusemad ja mõned tabasid just seda Maarjamaa lihtsuse ilu.
Võibolla on minussegi põlvkondade jagu Eesti verega imbunud lihtsuse armastus. Tänapäeval on vaja vaid internetti, et näha korraga vapustavaid päikeseloojanguid, pilvedesse kõrguvaid mägesid või mühisevaid koskesid. Ent mulle on hingelähedasemad väikesed ja lihtsakoelised asjad. Mida tagasihoidlikum, seda parem. Sopase tiigisilma vaevutuntav lainetus päikesepaistelisel päeval, tüvemustrid tammekoorel, mida võiks uurima jäädagi, sillerdav veenire samblatortide vahel voolamas või Läänemere vahutav rohekas-hallikas adruhaisune laine. Kuigi naudin reisimist ja imetlen paratamatult ka teiste maade loodust, siis oma loomingus taotlen eelkõige tuua välja Eestimaa ilu tema kõige lihtsamates, kuid minu jaoks erakordsetes motiivides ja värvides. Tahan luua neid teoseid endale ning teistele, kes liig kaua on viibinud linnades või välismaal. Nendele, kes igatsevad enda ümber seda lihtsakoelist rahulikku Eesti loodsust. Seetõttu soovin, et mu tööd ei jõuaks mitte ainult näitusesaalidesse, vaid kõikjale mujale: kohvikutesse, kodudesse, raamatukogudesse, koolidesse, poodidesse, kontoritesse – inimeste juurde, kes neid vajavad.
Vaata veel mõtisklusi siit.