„Vaatasin vett. Terve aeg vaatasin ja tunnetasin seda vett. Sain aru, mida tähendab, et meri on sõber.”
Olles läbinisti mulgiverd ja üles kasvanud Viljandimaal pole mul merega mingit erilist sidet ei vere ega ka lapsepõlve kaudu. Jätan praegu välja Pärnu ranna, mille ääres ikka pätakana rannapuhkusel käidud sai. Nende käikude ajal ei jäänud ma kunagi merd niisuguse pilguga vaatama, et mul jõuaks temaga mingi side tekkida. Lihtsalt oli tore ujuda nõrkemiseni, vedada jalgu üle voorilise merepõhja ja hiljem kiruda, et kõik kohad on liiva täis ka viis nädalat peale rannaskäiku.
Kui mul oleks valida, kas järv või meri, valiksin järve. Sellegipoolest leidsin sel suvel merest lohutust. Leidsin sellist lohutust, mida ei leia järvest, ojast ega jõest. Lained loksuvad rahulikult, siis koguvad hoogu ja tõusevad hoovuse mõjul kõrgemale, kõrgemale kuni viimaks tõmbab maa neid jälle enda poole ning suurest ehmatuses löövad vahule minu varvaste, pahkluude, säärte, põlvede ja kintsude vastu. Sügavamale ma sel päeval ei läinudki. Oleksin võinud. Ei tahtnud riideid märjaks teha. Oleks ka seda võinud, mis sellest ikka oleks olnud. Kõndisin madalas vees mööda rannaäärt kaua. Seekord ei imetlenud kaugusesse ulatuvat silmapiiri või kentsakaid kasvust kinni jäänud rannaäärseid mände nagu siiani rannas käies olin teinud. Vaatasin vett. Terve aeg vaatasin ja tunnetasin seda vett. Sain aru, mida tähendab, et meri on sõber. Tekkis uus side.
Oma pika jalutuskäigu järel leidsin pisut tuulevaiksema koha ning hakkasin seda kõike imelist pakkima A3 suurusesse õlimaali. Mind ei võlunud mere juures mitte ainult lainete rakulik takt ja nende jõulised, kindlameelsed, samas hellad löögid. Mind võlusid ka tema lugematud värvid, mida oli maalides nii raske püüda. Need muutusid, hajusid ja siis uuesti sügavnesid silme ees nii sujuvalt, et ei pannud tähelegi. Iga kord, kui tõstsin pilgu paberilt merele, oli selle värvipalett uuesti valguse mõjul muutunud. Frustreeriv. Üritasin nii väga neid püüda oma pintslile, aga tagantjärele on tunne, et just liigse pingutamise tõttu ma läbikukkusingi. Mu meri jäi lame, lahja ja nii kaugel sellest, mis oli mu silmade ees. Kahju.
Ehk ongi hea, kui mingid mälestused jäävad vaid siia, minu pähe ja Saaremaa randa. Võibolla peaksidki mõned asjad jääma ära kasutamata, purki panemata. Tuleks neil lasta olla seal, kus nad on, et oleks põhjust nende juurde naasta. Pärast seda suve pean mõtlema kauem, kui küsitakse, kas järv või meri.
Vaata veel mõtisklusi siit.